Seda on ka varem juhtunud

Ma oleksin pidanud paremini teadma ja ette valmistuma. Võib-olla seekord üldse mitte minema.  Mees kusjuures ei soovitagi minna, sest seda on ka varem juhtunud :).  Kui oled Mileedis käinud, siis tead, millest ma räägin. Veel parklas käisin sõjaplaani mõttes üle:

1. uksest sisse, pea maas, otse lilleletti;
2. küsin äiale sünnipäevaks kollased krüsanteemid;
3. kuni neid pakitakse rullin telefonis instat või midagi;
4. lilled käes, silmad maas uksest välja ja minema;
5. voilà!

Plaan töötas täpselt selle hetkeni, kui olin sissekäigu ustest läbi.  Minu sihipäraselt ära peidetud tähelepanu tabas efektne fotosein, mis oli keset seda võlumaalaadset saali kõigi nende nõude, linikute, küünalde ja muu kodukauba keskel. Pidin igaks juhuks veenduma, et mõnd fotograafi läheduses ei ole, sest krunni  ja tossudega juhuslikult pildile jääda on praegu viimane asi, mida vajan. Samas, kui oleksin mõned minutid hiljem pildile jäänud, saanuks küsida "Mis on pildil valesti?", sest lilleleti asemel olin nüüd hoopis teises saali otsas. Kogu selle valiku keskel orienteerudes ei tulnud enam meeldegi, et miks ma üleüldse Mileedisse tulin?

1,2,3....6 patja ja see on soojendusring

Väljapaneku vahel jalutades võtsin sujuvalt kaenlasse kaks dekoratiivpatja ja neli (jah, NELI) kattepatja köögi toolidele. Näe sellised:
Siinkohal oleks olnud ju viisakas sellega piirduda ja enda padjavirnaga rõõmsalt väljapääsu poole suunduda, aga kus sa sellega. Vaipade juurest möödudes meenus, et kodus tuli üks koridorivaip lõivuks maksta, kui lastetoa kummuti üle värvisin. Mitte, et oleksin kummutit vaiba peal värvinud nagu totu, vaid kuidagi õnnestus plätuga astuda värvisele papile ja siis värvirida järel mööda kodu paterdada. Ühe libisemiskindla koridorivaiba võrra rikkam, olin taaskordse "Mileedi seiklusega" aga alles poole peal.

Kes ei otsi, see leiab

Kohvilauast abikaasale kinnituseks pilti saates avastasin ennast mõttelt, et ega keegi mind ju ei sunni neid asju ostma. Jah, uksel võeti mind naeratuse ja tervitusega vastu, aga keegi otseselt ei müü mulle siin midagi. Siin lihtsalt on juhtumisi väga palju asju, mida koju vajan. Ilmselt sellepärast see ongi interjöörikeskus eks! :) 

Vahepeal sain chatis mehelt "Like"  ja kuna ta hinda ei küsinud, siis järeldan sellest, et see laud pidi ka talle väga meeldima. Eks me oleme umbes kolmes keskuses varasemalt midagi sellist otsimas käinud ka. Nüüd ei otsind ja näe, leidsime täpselt sellise nagu vaja:
Viimaseks sellekordseks ostuks (mida ma EI plaaninud, eksole) oli tehniliselt üks piklik roheline tumba (rohkem nagu pehme pink, aga ilmselt on ametlik nimi siiski tumba), mis oleks olnud kirss tordil meie värskelt renoveeritud kodu esikus. Tehniliselt seetõttu, et ehkki ost toimus, meie esikus seda tumbat siiski EI ole.  Nagu loo alguses sai mainitud, siis need kollased krüsanteemid unustasin ma seekordsel MITTE-osturetkel osta ja juba sünnipäeval sisuliselt kohal olles otsustasime selle tumba äiale sünnipäevaks kinkida. Lisaks sellele, et ta oli kingituse üle väga rõõmus, sobis see kenasti ka vanemate koju (mitte küll nii hästi nagu meie koju oleks sobinud, aga ilmselt tuleb siis veel ühele järele minna). Tumba ise on selline:

Mitte ainult lillepood

Seekord läks selliselt. Tõsi, plaan oli teine, aga neid asju oli mul ju päriselt ka vaja. Mileediga on millegipärast sisse harjunud, et Mileedi - see on ju lilled. Nende interjöörikeskuses kohapeal võib aga juhtuda, et lilled ununevad ostmata, sest sisustuskaupade valik lööb pahviks.